OECD Multilingual Summaries

OECD Regional Outlook 2016

Productive Regions for Inclusive Societies

Summary in Estonian

OECD piirkondlik prognoos 2016

Tootlikud piirkonnad kaasavate ühiskondade heaks

Eestikeelne kokkuvõte

Piirkonnad on tootlike majanduste ja kaasavate ühiskondade ülesehitamisel tähtsad. Käesolev OECD piirkondliku prognoosi kolmas väljaanne näitab, et kuigi vahe SKT‑s elaniku kohta on OECD riikide lõikes viimase kahe kümnendi jooksul vähenenud, on erinevus riikide endi piires suurenemas nii piirkondade, linnade kui ka inimeste hulgas. Juhtivad piirkonnad ja linnad konkureerivad oma globaalsete partneritega nüüd rohkem kui nendega, kes asuvad samas riigis. Piirkondlikud erinevused ei kao kunagi kusagile; samas on mahajäänud piirkondadel võimalus sotsiaalse ja majandusliku arengu osas „järele jõuda”. Aidates järelejõudmisprotsessi kiirendada, saavad riigid lõigata topeltkasu nii suurenenud koondtootlikkusest kui ka kaasatusest.

Kuigi enamik OECD riikide elanikke asub linnapiirkondades, saavad oma panuse riigi õitsengusse mitmel viisil anda nii linnalähedased maapiirkonnad kui ka kaugemad maapiirkonnad. Käesolev prognoos suunab erilise tähelepanu just nendele hajaasustusega piirkondadele ning toob esile selle, kuidas peaksid riigid oma maaeluarengu ümber kujundama, et kaasata kõikide maapiirkondade tootlikkuse kasvupotentsiaal.

Samuti on linna‑, piirkonna‑ ja asukohapõhistel riiklikel poliitikatel oluline roll muuhulgas Säästva Arengu Eesmärkide (SDG), Pariisi kliimakokkuleppe COP21 ja Habitat III ambitsioonikate eesmärkide täitmisel. Piirkondade ja linnade suurem kaasamine annab nende elanikele nii neis kui ka muudes globaalsetes küsimustes suurema sõnaõiguse. Sihtmärkide lokaliseerimine ja nende mõõtmine tõstab teadlikkust, loob kohalikule tasandile kohandatud lahendused ning kindlustab, et ükski piirkond ega linn maha ei jääks.

Peamised järeldused

• Keskmine erinevus tootlikkuses on piirkonniti viimasel kahel kümnendil suurenenud, kuna liidrikohal asuvad piirkonnad jätavad teised oma riigis seljataha. Keskmine erinevus SKT‑s töötaja kohta 10% pingerea eesotsas ja 75% alumises otsas asuva piirkonna vahel OECD riikide lõikes on kasvanud ligi 60%, 15 200 USA dollarilt 24 000 dollarini. Selle tulemusena elab üks igast neljast OECD inimesest piirkonnas, mis langeb üha enam tahapoole võrreldes oma riigi kõrge tootlikkusega piirkondadega.
• Piiratud ulatuses järelejõudmist stimuleerivad osaliselt riikidesisesed erinevad arengusuunad, mis näitavad, et kõrge tootlikkusega piirkonnad saavad kannustada järelejõudmist kogu riigi majanduses, kuigi nad seda alati ei tee. Umbes 3/4 nendest kõrge tootlikkusega piirkondadest on linnad, kuid linnapiirkonnad moodustavad vaid neljandiku nendest, kes teistele järele jõuavad. Praegusi kasvumäärasid vaadates ei jõua järelejõudvad ja kõrge tootlikkusega piirkonnad ühesugusele tootlikkuse tasemele enne 2050. aastat. Nendes piirkondades, mis praegu teistest maha jäävad, on selle lünga likvideerimiseks vaja tootlikkuse kasvu suurendada 2,8 protsendini, mis on neli korda suurem nende praegusest kasvutempost.
• Need maapiirkonnad, mis on linnadele lähemal, on pärast hiljutist kriisi kaugemate maapiirkondadega võrreldes dünaamilisemad ja paindlikumad. Linnalähedased maapiirkonnad on koduks enam kui 80 protsendile maaelanikkonnast ning nende sissetulekute ja tootlikkuse kasvutrend on sarnane linnapiirkondadele. Enne kriisi (2000–2007) registreeriti tootlikkuse ja tööhõive tõusu enam kui 2/3 maapiirkondades. Kriisijärgselt (2008–2012) aga ei ole kaugemad maapiirkonnad suutnud tööhõive ja tootlikkuse osas kosuda.
• Kaubeldavate kaupade sektor tundub olevat oluline tootlikkuse edendaja järelejõudmisel nii linna‑ kui ka maapiirkondade jaoks, vaatamata nende erinevale kasvudünaamikale. Järelejõudvatel piirkondadel oli nendes kaubeldavate kaupade sektorites suurem osakaal (eriti teenustes, tootmises või maavarade kaevandamises ja kommunaalmajanduses) ning nad on seda osakaalu oma tootlikkuses aja jooksul suurendanud ligi 50% võrreldes mahajäävate piirkondade ühe kolmandikuga.
• Et tootlikkuses tulemusi saavutada, on olulised ka head haldustavad. Kõrge tootlikkusega piirkondadel on Euroopa‑üleses haldustavade kvaliteedi uuringus kõrgemad punktid; kvaliteet on paranenud ka järelejõudvates piirkondades. Head halduskorrad riiklike investeeringute juhtimiseks võivad vähendada tootlikkuse ja kaasatuse puudujääke, mis on seotud kohalike jurisdiktsioonide killustatusega, seda eriti suurlinnade piirkondades.
• Piirkondadevahelised erinevused on laiemad, kui me arvestame sissetulekute asemel elatustasemete mitmemõõtmelisi meetmeid. Meede, mis ühendab endas sissetuleku, tervise ja tööhõive, näitab, et mõned piirkonnad võivad kannatada mitmete heaolust tingitud erinevuste all. Linnades, kus on koos nii kõrge kui ka madala kvalifikatsiooniga töökohad („pankurid ja baristad”), on ebavõrdsus sissetulekute osas tavaliselt suurem kui riiklikul skaalal. Siin on olulised täiendavad poliitikad, mis kindlustavad, et tootlikkuse kasvust saavad kasu erinevad sotsiaalsed rühmad ja asukohad, sh linnades endis.

Olulisemad soovitused

Nende piirkondlike tootlikkuse ja kaasatuse probleemide lahendamiseks ei ole olemas lihtsat retsepti tegutsemiseks, kuid mitmed avalike meetmete valdkonnad võivad aidata tõsta tootlikkust või kaasatust või mõlemat.

• Struktuurireforme – näiteks tööjõu ja tooteturu osas – tuleb täiendada teiste asukohaspetsiifiliste poliitikatega, et neist täielikku võimalikku kasu saada. Sõltuvalt piirkonnast võib struktuurireformide mõju olla erinev. Rangemad tööturu piirangud, mida mõõdetakse töökaitsealaste näitajatega, kahjustavad väiksemate tööturgudega maapiirkondi rohkem kui linnu. Paremad transpordivõimalused laiendavad kohaliku tööturu optimaalset ulatust, mis võib olla konkreetse tööturureformi täienduseks, et selle mõju suurendada.
• Piirkondlikud arengupoliitikad peaksid keskenduma tootlikkuse stiimulitele ja kasvule kõikides piirkondades strateegiliste investeeringute ja mitte ainult toetuste kaudu. Samas on riiklikud investeeringud valitsussektori kulude osana viimasel kahel kümnendil vähenenud 9,5 protsendilt 7,7 protsendini. Piirkondlike omavalitsuste (kes vastutavad 59% ulatuses nende investeeringute eest) suutlikkuse tõstmine peaks olema suurema tähtsusega. Investeeringud, mis soodustavad innovatsiooni ja heade tavade levitamist sektorite ja ettevõtete üleselt nii piirkonna sees kui sellest väljaspool, on võimalus tootlikkuse suurendamiseks. Samal ajal kui paljude riikide poliitikates otsitakse võimalusi erinevuste vähendamiseks piirkonniti, tuleks neis hoiduda kasvu mahasurumisest kõrge tootlikkusega piirkondades.
• Linnaarengupoliitikad peaksid arvestama sellega, kuidas on linnad riigi sees omavahel „linnade süsteemi” ühendatud. Mitu riiki on teatanud äsjastest või tulevastest muudatustest oma riigi linnaarenduspoliitikates. Samas, kui need poliitikad tavapäraselt keskenduvad sotsiaalsete ja keskkonnaalaste kulude vähendamisele linnades, võiksid need arvestada ka linnade majanduslikku rolli, nende kohalikke ja piirkondadevahelisi seoseid riikliku süsteemiga ja nende suutlikkust luua innovaatilisi lahendusi, millest peaks kasu saama majandus laiemalt.
• Maaeluarengupoliitikad vajavad uuendamist versioonile „Maaelupoliitika 3.0”. Edu on saavutatud maaeluarengu lähenemisviiside viimisel talude toetamiselt maapiirkondade mitmekesisuse ja nende dünaamiliste aladega ühendamise tähtsuse tunnistamiseni. „Maaelupoliitika 3.0” seab tähelepanu keskpunkti kogukondade konkurentsieeliste suurendamise integreeritud investeeringute ja asjakohaste kohalike teenuste kaudu ning julgustades kohalikku osalust ning alt üles arengut.
• Asukohapõhiste poliitikate puhul on halduskorrad nende elluviimiseks („kuidas”) äärmiselt olulise tähtsusega. Mitu riiki on ette võtnud kohalike omavalitsuste reformi, et viia poliitika vastavale skaalale või saavutada mastaabisäästu investeeringuteks ja teenuste pakkumiseks. Riigid on jätkuvalt katsetamas erinevaid viise, kuidas hallata piirkondlikku arengupoliitikat ja riiklikke investeeringuid kõikidel valitsustasanditel eesmärgiga ühendada avalik meede sektorite lõikes nii, et võimendada vastastikust täiendamist ja käsitleda kompromisse.